Tagasi
Alar Tuule (s. 1982) maalilooming on brutaalselt aus. Ta esitab sageli kriitilisi küsimusi individuaalsuse ja süsteemide kohta, mille sees me elame ja mida ise loome. Ükskõik kui väga me oma vabadusse ka ei usu, tuleb siiski tunnistada, et oleme vabatahtlikult osa suuremast massist, kus kõik on omavahel ühendatud ekraanide kaudu ning mõjutatud seal peegelduvast sisust.
Teemat võib muidugi vaadelda ka vastupidi – kui suure vastutuse võtame me ise selle eest, mida loome? Kui suur võib tegelikult olla ühe väljaöeldud või kirjutatud sõna mõju?
Kuigi Alar Tuule (s. 1982) loomingul on tugev sotsiaalkriitiline alatoon, on esiplaanil siiski kunstilised taotlused – mäng korra ja kaosega. Ühelt poolt näeme selgeid jooni, puhtaid värvipindu ja vorme, millele teiselt poolt vastanduvad absoluutne abstraktsus ja ekspressiivsus.
Tuule maalikeeles on tajutavad nii 20. sajandi alguse Euroopa abstraktsionismi kui ka Ameerika Ühendriikides kujunenud abstraktse ekspressionismi mõjutused. Teatavat hingesugulust võib näha Karel Appeli ja Jean-Michel Basquiat’ töödega.
